'''

 Märjad kased.

Pojengide pead surun'd alla

äike, mis pilvede sülemid

hetkega päästnud on valla.

Metsik pilvekaravan

liikumas ida poole

sadage rahet ja tormake tormi

neile, kes mängivad jumalaid 

Imelikud inimeseloomad,

kes jäävad pidama

südamesoppide

nurgatagustesse.

Kutsumata külalised,

vigade komplektid.

Üks armsam kui teine. 

 Kastan varbaid

magusvalusaisse

hetkedesse.

Meelega.

 Igatsus võib olla iga nurga taga.

Lüüa hetkega sassi su juuksed,

su südame,

niita jalust

nagu vasika.

Kui piinlik on seal siis lebada.

 Hämar

sügis

tuksub

soonte sees

soojemat verd

Räsib

mu kolletand'

mõtteid

tuul,

millelt kadund ta

värv

 Kuidas saab olla siin suvi

kui kusagil kaugel

rusude all

närtsivad tuhanded õied