septembriöö

Üks samm pimedusse.
Pimedusse, mis ei ole täiesti pime.
Ma oleksin sattunud justkui keset tormist merd. Kõik puud kohisevad mu poole. Nad tantsivad tuules oma metsikut tantsu, aga ei hirmuta mind. See on seesama eufooria, millega sa sööstad vastu lainetele, et siis viimasel hetkel end põhjast lahti lüüa ja anda korraks end kogu keha ja hingega nende võimusesse. Ma ei ole praegu puudega üks- see on nende tants. Aga minu seest käib läbi see tunne. Tunne, mis tuleb siis, kui tuul heidab sind ringi oma soojade kätega tähistaeva all. Ta ei hooli sellest, kas sa tahad või ei. Ta lihtsalt on. Ja sina lihtsalt oled.
Septembrituul. Mina.
Muud ei tahagi.
Sest siin on praegu maailma kese.