Märjad kased.
Pojengide pead surund' alla
äike, mis pilvede sülemid
hetkega päästnud on valla.
niiske õhk
jääkirmed praksumas varvaste all
huulil soe udu
ja südames algamas talv
Ma igatsen olla
nii lähedal sulle,
su mõtete vilus,
su unede ilus
Siis, kui ma tulen, sa lahkunud juba
ja kui ma läinud, sa tervitad mind.
Uni, me ei kohtu eal
