'''

 Märjad kased.

Pojengide pead surun'd alla

äike, mis pilvede sülemid

hetkega päästnud on valla.

Metsik pilvekaravan

liikumas ida poole

sadage rahet ja tormake tormi

neile, kes mängivad jumalaid 

Imelikud inimeseloomad,

kes jäävad pidama

südamesoppide

nurgatagustesse.

Kutsumata külalised,

vigade komplektid.

Üks armsam kui teine. 

 Kastan varbaid

magusvalusaisse

hetkedesse.

Meelega.

 Igatsus võib olla iga nurga taga.

Lüüa hetkega sassi su juuksed,

su südame,

niita jalust

nagu vasika.

Kui piinlik on seal siis lebada.

 Hämar

sügis

tuksub

soonte sees

soojemat verd

Räsib

mu kolletand'

mõtteid

tuul,

millelt kadund ta

värv

 Kuidas saab olla siin suvi

kui kusagil kaugel

rusude all

närtsivad tuhanded õied

''

 Kurbus on kõhus

kaarja kausina

mille põhjas

lõputu sügavus

)

 Heleaovalgel,

räägivad mõned, 

on imede tund.

Ma teile rääkida saaks

vaid ööst-

hommikul näen pigem und.

()

Märjad kased.

Pojengide pead surund' alla

äike, mis pilvede sülemid

hetkega päästnud on valla.

*

niiske õhk

jääkirmed praksumas varvaste all

huulil soe udu

ja südames algamas talv

-

 Ma igatsen olla

nii lähedal sulle,

su mõtete vilus,

su unede ilus

...

 Siis, kui ma tulen, sa lahkunud juba

ja kui ma läinud, sa tervitad mind.

Uni, me ei kohtu eal

' 2.

Kui imelik on olla noor

ja tunda kustumatut elujanu,

mis ainult kogemustest joob,

kus iga sõõm on rõõm ja valu.

Ent kui kord pakun eluselgust,

siis, kui paindund' juba on mu rüht,

juua noorele, ta vastu valgust

vaatab ainiti ja kordab üht:

Kui imelik on olla noor...

'''

tahtsin südant rindu võtta,

kukkus saapasäärde

nüüd peab kindlalt ostma neile

niiskuskindla määrde

25'01

tuhkhall on valguseta lumi

ja pime päikeseta kuu

kuid Sinu armastuseta

on maailm värvitu

septembriöö

Üks samm pimedusse.
Pimedusse, mis ei ole täiesti pime.
Ma oleksin sattunud justkui keset tormist merd. Kõik puud kohisevad mu poole. Nad tantsivad tuules oma metsikut tantsu, aga ei hirmuta mind. See on seesama eufooria, millega sa sööstad vastu lainetele, et siis viimasel hetkel end põhjast lahti lüüa ja anda korraks end kogu keha ja hingega nende võimusesse. Ma ei ole praegu puudega üks- see on nende tants. Aga minu seest käib läbi see tunne. Tunne, mis tuleb siis, kui tuul heidab sind ringi oma soojade kätega tähistaeva all. Ta ei hooli sellest, kas sa tahad või ei. Ta lihtsalt on. Ja sina lihtsalt oled.
Septembrituul. Mina.
Muud ei tahagi.
Sest siin on praegu maailma kese.

´´´´´

Tuli tuul ja puhus ära,

võttis kõik, mis sai

Viis mu hinge, liha luudelt,

jättis valu vaid

''''

Kaljule asetan pea

ja korraga olengi ka

vaid kivi, mis sile ja hea

ning süda on mureta

'''

Kulunud kummikud

ja närtsinudroosa barett.

Ta soontega käed,

kuid ikka nii lapselik naer