septembriöö

Üks samm pimedusse.
Pimedusse, mis ei ole täiesti pime.
Ma oleksin sattunud justkui keset tormist merd. Kõik puud kohisevad mu poole. Nad tantsivad tuules oma metsikut tantsu, aga ei hirmuta mind. See on seesama eufooria, millega sa sööstad vastu lainetele, et siis viimasel hetkel end põhjast lahti lüüa ja anda korraks end kogu keha ja hingega nende võimusesse. Ma ei ole praegu puudega üks- see on nende tants. Aga minu seest käib läbi see tunne. Tunne, mis tuleb siis, kui tuul heidab sind ringi oma soojade kätega tähistaeva all. Ta ei hooli sellest, kas sa tahad või ei. Ta lihtsalt on. Ja sina lihtsalt oled.
Septembrituul. Mina.
Muud ei tahagi.
Sest siin on praegu maailma kese.

´´´´´

Tuli tuul ja puhus ära,

võttis kõik, mis sai

Viis mu hinge, liha luudelt,

jättis valu vaid

''''

Kaljule asetan pea

ja korraga olengi ka

vaid kivi, mis sile ja hea

ning süda on mureta

'''

Kulunud kummikud

ja närtsinudroosa barett.

Ta soontega käed,

kuid ikka nii lapselik naer

Uudu 17'

Vaatan aknast tähte
ja täht vaatab vastu
helkleb tuhandes toonis
ta on täiesti hull
minu hull väike täht

ma ei teagi
kas tal on seal kaugel üksik
või mõtlen mina
et ta on ainult minu oma
(isekas)

hea, et ta midagi ei ütle
minu tumm väike täht
sest ma tahan mõelda
et ta on
ainult minu südame järgi ehitatud
minu, minu, minu.

''

Oma enese ihu

ma teadlikult suretan,

lisan hagu veel alla,

et rohkem saaks põleda

'

Kui imelik on olla noor

ja tunda kustumatut elujanu,

mis ainult kogemustest joob,

kus iga sõõm on rõõm ja valu