()

Märjad kased.

Pojengide pead surund' alla

äike, mis pilvede sülemid

hetkega päästnud on valla.

*

niiske õhk

jääkirmed praksumas varvaste all

huulil soe udu

ja südames algamas talv

-

 Ma igatsen olla

nii lähedal sulle,

su mõtete vilus,

su unede ilus

...

 Siis, kui ma tulen, sa lahkunud juba

ja kui ma läinud, sa tervitad mind.

Uni, me ei kohtu eal

' 2.

Kui imelik on olla noor

ja tunda kustumatut elujanu,

mis ainult kogemustest joob,

kus iga sõõm on rõõm ja valu.

Ent kui kord pakun eluselgust,

siis, kui paindund' juba on mu rüht,

juua noorele, ta vastu valgust

vaatab ainiti ja kordab üht:

Kui imelik on olla noor...

'''

tahtsin südant rindu võtta,

kukkus saapasäärde

nüüd peab kindlalt ostma neile

niiskuskindla määrde

25'01

tuhkhall on valguseta lumi

ja pime päikeseta kuu

kuid Sinu armastuseta

on maailm värvitu