' 2.

Kui imelik on olla noor

ja tunda kustumatut elujanu,

mis ainult kogemustest joob,

kus iga sõõm on rõõm ja valu.

Ent kui kord pakun eluselgust,

siis, kui paindund' juba on mu rüht,

juua noorele, ta vastu valgust

vaatab ainiti ja kordab üht:

Kui imelik on olla noor...

'''

tahtsin südant rindu võtta,

kukkus saapasäärde

nüüd peab kindlalt ostma neile

niiskuskindla määrde

25'01

tuhkhall on valguseta lumi

ja pime päikeseta kuu

kuid Sinu armastuseta

on maailm värvitu

septembriöö

Üks samm pimedusse.
Pimedusse, mis ei ole täiesti pime.
Ma oleksin sattunud justkui keset tormist merd. Kõik puud kohisevad mu poole. Nad tantsivad tuules oma metsikut tantsu, aga ei hirmuta mind. See on seesama eufooria, millega sa sööstad vastu lainetele, et siis viimasel hetkel end põhjast lahti lüüa ja anda korraks end kogu keha ja hingega nende võimusesse. Ma ei ole praegu puudega üks- see on nende tants. Aga minu seest käib läbi see tunne. Tunne, mis tuleb siis, kui tuul heidab sind ringi oma soojade kätega tähistaeva all. Ta ei hooli sellest, kas sa tahad või ei. Ta lihtsalt on. Ja sina lihtsalt oled.
Septembrituul. Mina.
Muud ei tahagi.
Sest siin on praegu maailma kese.

´´´´´

Tuli tuul ja puhus ära,

võttis kõik, mis sai

Viis mu hinge, liha luudelt,

jättis valu vaid

''''

Kaljule asetan pea

ja korraga olengi ka

vaid kivi, mis sile ja hea

ning süda on mureta

'''

Kulunud kummikud

ja närtsinudroosa barett.

Ta soontega käed,

kuid ikka nii lapselik naer